Maailma tahumatus saada hakkama inimesega ning inimese tahumatus saada hakkama iseendaga.

Midagi on teisiti. Kõik nagu seisaks paigal. Võibolla see lihtsalt tundub nii ja ma ise seisan paigal ning vaatan, kuidas kõik ülejäänud liigub edasi. Seekord olen mina jälgija rollis. Nagu seisaks perroonil ja vaataks kuidas rong aeglaselt peatub, sulle antakse hetk pealeminemiseks ning kui sa seda ei kasuta jääd sa maha, aga rong sõidab ikka edasi, ka ilma sinuta. Või nagu vaikus enne tormi - ma tunnen, nagu midagi hakkas muutuma või liikuma kuhugi poole. Ma loodan, et paremuse poole.
See on nii seletamatult nõme tunne. Ma oleks nagu kinni jäänud. Mingisse kohta või hetke mis polnud seda väärt üldse, et sellest kinni hoida. Palju on ilmselt juhtunud vahepeal. Argipäevad mööduvad teosammul, kuid tagantjärele sulanduvad ühte. Elad ainult reedest-pühapäevani ja siis ootad jälle reedet, et mingitki elu omada. Kõigil mu ümber paistab nagu olevat mingi eesmärk. Mida nad elust tahavad või kuhu nad edasi triivivad. Mul oli ka kunagi, aga siis lendasid mu plaanid kuu peale ja nüüd pole ma neis enam üldse kindel. Pühapäeva öösiti vastu esmaspäeva tundub kõik kuidagi erakordselt rusuv. Ükspäev just juhtus midagi, mis pani sügavalt selle psühholoogilise ja elu-filosoofilise crap'i peale mõtlema. Ilmselt see on mingi kevadmasendus, kuid siiski see, et on KEVADmasendus tähendab, et tuleb lõpuks ometi kevad ja lumi sulab ära, siis läheb soojaks ja roheliseks ja ongi suvi käes. Vahepeal toovad ellu põnevust selliseid sündmused nagu Hõbetraageldus, mõni sünnipäev, vaheaeg ja loodetavasti tuleb ka mingisugust dramaatilist jura vahele, sest me ju vajame draamat, eksole ? Niiet teeme lollusi ja pöörasusi, mida normaalsed inimesed tagantjärele kahetseksid (meie lihtsalt pole selleks võimelised). Vahepeal olen kohanud veel mõningaid äärmiselt toredaid inimesi, kes jällegi teevad elu huvitavaks ning ma olen päris kindel, et nende tegemised kajastuvad filigraannses kirjanduses veel tulevikuski. Vahepeal palun keegi seletage mulle, kuidas on võimalik omada korraga elu JA normaalseid suhteid oma seaduslike hooldajatega, sest nad "hooldavad" mind veel järgmised 1 aasta, 1 kuu ja 23 päeva = 419 päeva ehk umbes 60 nädalavahetust, mida ma põhjendamatult kodus üksi ja alkoholita ei veeda. Nüüd on õige aeg öelda : "Ma olen lihtsalt KOHUTAV inimene!"
Jumal küll, ma nii hullult tahan tunda midagi. Kui sa midagi tunned, siis teeb see sind elusaks. Pange mind tundma.. - armastust, kiindumust, iha. Kasvõi valu, tüdimust ja viha.

Pärast ülikooli hakkan prantslaseks.
Sõidan Pariisi, suitsetan ja kannan musta.
Kuulan Jacques Breli ja vaikin igavesti.