Bang bang... My baby shot me down

Dekoreerisin järjekordselt enda toa kaks seina poolenisti tihedalt fotodega üle. Uhke olen :D
Nii , esimene koolipäev möödus sama harivalt kui vaheaeg ehk siis ma ei jõudnud koolile lähemale, kui ma praegusel hetkel siin oma toolil istudes olen. Üldiselt läks vaheaeg kenasti. Neljap - laupäev olime Rakveres, kus asi kippus jälle kergelt käest libisema. Siis pühapäevast teisipäevani Tallinnas.. sai natuke poodides käidud jne. Kolmapäevast reedeni olime Riisiperes ning edasi jälle Tallinnas. Linnas olles sain Liisuga kokku ning vedelesin niisama raamatut lugedes voodis ning süsivesikuid sisse kühveldades. Mõnus oli.. lisaks raamatutele sai ka paar head filmi järjekordselt ära vaadatud nagu The Pianist, Captain Corelli's Mandolin, Revolutionary Road, The Sixth Sense ja Finding Nemo. Enamusi neist olin varem näinud, aga siiski üle pika aja oli neid hea jälle näha. Siis peale selle, et vaheaeg oli algas vahepeal ka kevad ning ilmad on tõesti läinud kevadisemaks. Õues puhub soe tuul ning lund on iga päevaga aina vähem. Käisime Jaanaga õhtul jalutamas ning ma panin tossud jalga ja niiii mõnus tunne oli jalutada mööda vesiseid tänavaid. Tegelt koos seoses kooli algusega tulemas ka pinevamat koolitööd. Juba esimesel nädalal on mitu KT-d ning Hamlet tuleks ka läbi lugeda + eelmisest veerandist jäi ka asju, mis vajavad järgi tegemist. Nii, et ma ei kujuta ette, kuidas see üle elatakse. Õnneks on reede vaba, mis tähendab, et neljapäeval ning vb ka laupäeval tuleks midagi ette võtta. Pluss varsti tuleb HT (16.04) ning enne seda on proov (10.04) ja selleks ajaks on juba pool aprilli läbi ning siis on ilmad ka juba ehk soojemad ning kuivemad. Ei jaksa enam ära oodata suve !!


I was five and he was six
We rode on horses made of sticks
He wore black and I wore white
He would always win the fight

Seasons came and changed the time
When I grew up, I called him mine
He would always laugh and say
"Remember when we used to play?"

Now he's gone, I don't know why
And till this day, sometimes I cry
He didn't even say goodbye
He didn't take the time to lie.

- Nancy S.

Ravimatu haigus.

Astusin tänavale ning mõtted liikusid ootamatult jälle temale. Mind ümbritsev linnakära ning autod kadusid vaikusesse. Tundsin ainult kuidas õhk kadus mu kopsudest ning võimatu oli hingata. Hetkeks mul peaaegu tekkis arusaamatu paanika, sest ma ei teadnud mida ta tol hetkel tegi või kellega koos oli. Ma nagu oleks sõltuvuses temast. Ta tegi mind haigeks, nüüd olen armunud. Ja ravimit sellele haigusele mul pole.

Ma mõtlesin. Mõtlesin. Ja mõtlesin ning viimaks mõistsin.
Ta ei pruugi olla mu best friend aga ta on asendamatu just selle pärast, et temaga me EI räägi nendest asjadest. Ta on nagu minu pääsetee. Ta on nagu maakodu, kuhu ma põgenen linnakära eest, koht kus on vaikus ja rahu. Ta on keegi, kellega koos ma saan unustada oma välismaailma, mured ja kohustused. Inimene kellega koos ma lähen Neverland'i ja jätan kõik muu seljataha. Sellepärast ma ei räägigi temaga iga päev. Sellepärast me ei teretagi koolis. Ta on keegi kuskilt mujalt, teisest elust ja ma ei taha teda segada igapäeva ellu, sest muidu ta muutuks üldiseks, ta poleks enam eriline. Muidugi ma vajan seda kära, põnevust ja pööraseid tegusi - ilma selle kõigeta ei saaks. Aga sellegi poolest on ta ainulaadne. She's my runaway.

PS! Telekommunikatsiooni spetsialist - kmkm, mu KosmoseMuti keep lõhnab sinu järgi ! - ängri feiss -.