Longing for the very end.

Issand, kas ma olen tõesti üks nendest kohutavatest inimestest, kes EI armasta jõule ? - ilmselgelt. Sellel aastal jõulutunnet pole nagu ollagi. Jõululaupäeval vaatasin öösel Sony TVst Janice Dickinson'i jõule pidamas - no tõesti pühalik.., Laupäeval käisid vennad mudilastega siin. Vahetasime kinke, sõime, rääkisime jne. Aga ei - mitte mingisugust jõuluigatsust ei ole (kuigi kingitustest ikka ära ei ütleks eksju..). Vaatasin kella 6ni hommikul Desperate Housewives'i 7.hooaega. See on täiesti ainulaadne - armastan, kuid nüüd on mul kõik osad vaadatud, mis üldse välja on tulnud, kuni aastani 2011. Köhin nagu hobune ja ootan ammulisui aastalõppu. Eile oli kesklinna poolt näha mingi 10 min ilutulestikku. Olin elevil nagu 5-aastane uue dolliga, ..või 30-aastane newyorklane uute Prada kingadega. Igatsen kõiki põgenikke juba tagasi Tallinna. Elu on nii vaikne ilma teieta. oo jaa, aastavahetus. Peod algavad juba 28. igalpool. Kuidas oleks teisipäeva õhtul Hollywood või Parlament? Ei - magame kodus ja loeme minuteid, tunde. I could write a book. Or a musical, Or a oscar-nominated drama, perhaps. Ma tõstsin toa ümber.. Ja käisin aias öösel pildistamas - oma eriti marvellous fotokaga eksju, - meil on värvilised elektriküünlad katuseall ja tuulelatern õunapuu küljes. - minu meeleolu laul : Priscilla Ahn- Find my way back home. It's a good one, I belive. Mu tuba on täis õhupalle, mis DAst alles jäid. Me puhusime nad kõik täis.