Maailma tahumatus saada hakkama inimesega ning inimese tahumatus saada hakkama iseendaga.

Midagi on teisiti. Kõik nagu seisaks paigal. Võibolla see lihtsalt tundub nii ja ma ise seisan paigal ning vaatan, kuidas kõik ülejäänud liigub edasi. Seekord olen mina jälgija rollis. Nagu seisaks perroonil ja vaataks kuidas rong aeglaselt peatub, sulle antakse hetk pealeminemiseks ning kui sa seda ei kasuta jääd sa maha, aga rong sõidab ikka edasi, ka ilma sinuta. Või nagu vaikus enne tormi - ma tunnen, nagu midagi hakkas muutuma või liikuma kuhugi poole. Ma loodan, et paremuse poole.
See on nii seletamatult nõme tunne. Ma oleks nagu kinni jäänud. Mingisse kohta või hetke mis polnud seda väärt üldse, et sellest kinni hoida. Palju on ilmselt juhtunud vahepeal. Argipäevad mööduvad teosammul, kuid tagantjärele sulanduvad ühte. Elad ainult reedest-pühapäevani ja siis ootad jälle reedet, et mingitki elu omada. Kõigil mu ümber paistab nagu olevat mingi eesmärk. Mida nad elust tahavad või kuhu nad edasi triivivad. Mul oli ka kunagi, aga siis lendasid mu plaanid kuu peale ja nüüd pole ma neis enam üldse kindel. Pühapäeva öösiti vastu esmaspäeva tundub kõik kuidagi erakordselt rusuv. Ükspäev just juhtus midagi, mis pani sügavalt selle psühholoogilise ja elu-filosoofilise crap'i peale mõtlema. Ilmselt see on mingi kevadmasendus, kuid siiski see, et on KEVADmasendus tähendab, et tuleb lõpuks ometi kevad ja lumi sulab ära, siis läheb soojaks ja roheliseks ja ongi suvi käes. Vahepeal toovad ellu põnevust selliseid sündmused nagu Hõbetraageldus, mõni sünnipäev, vaheaeg ja loodetavasti tuleb ka mingisugust dramaatilist jura vahele, sest me ju vajame draamat, eksole ? Niiet teeme lollusi ja pöörasusi, mida normaalsed inimesed tagantjärele kahetseksid (meie lihtsalt pole selleks võimelised). Vahepeal olen kohanud veel mõningaid äärmiselt toredaid inimesi, kes jällegi teevad elu huvitavaks ning ma olen päris kindel, et nende tegemised kajastuvad filigraannses kirjanduses veel tulevikuski. Vahepeal palun keegi seletage mulle, kuidas on võimalik omada korraga elu JA normaalseid suhteid oma seaduslike hooldajatega, sest nad "hooldavad" mind veel järgmised 1 aasta, 1 kuu ja 23 päeva = 419 päeva ehk umbes 60 nädalavahetust, mida ma põhjendamatult kodus üksi ja alkoholita ei veeda. Nüüd on õige aeg öelda : "Ma olen lihtsalt KOHUTAV inimene!"
Jumal küll, ma nii hullult tahan tunda midagi. Kui sa midagi tunned, siis teeb see sind elusaks. Pange mind tundma.. - armastust, kiindumust, iha. Kasvõi valu, tüdimust ja viha.

Pärast ülikooli hakkan prantslaseks.
Sõidan Pariisi, suitsetan ja kannan musta.
Kuulan Jacques Breli ja vaikin igavesti.

Mul on su ilu vaja,
mul on su elu vaja


mul on su hinge vaja.

Silence.

Ma olen hääletu. Nii, et helistades ärge dialoogi arendust oodake.

-Hõljun muffineid tegema.

Floating.

Nii, viimati rääkisin sellest, kuidas me võibolla järgmisel päeval Riisiperre J. juurde pidime minema. Ja täpselt nii läkski. Kella poole 6 paiku õhtul läks rong. Enne seda sai muidugi mõnusalt tormata, käisime vanematega poeringil, jõudsin kella kolme ajal koju. Hakkasin koristama ja panin asjad kotti, siis sain korraks vanade tuttavatega kokku, kes mind natuke cristo osas aitasid. Tänu neile vaevalt jõudsin baltasse rongile ja siis sain ka kõne A.-lt, kes ootamatult teatas, et ta tuleb ka Riisiperre. Kui lõpuks kohale jõudsime olid L. ja J. meil juba vastas. Sõitsime nende juurde ning seadsime end sisse. Natukese aja pärast jõudis Tambet ka kohale ning siis läksime kõik koos jalutuskäigule. See oli täiesti hullumeelne, et me otsustasime poolel teel, et lõikaks tagasiminnes natuke lühemat teed pidi. Kui me peale suuri katsumusi - vähemalt minu jaoks - tagasi maja juures olime ning järeldusele jõudsime, et keegi peale J. igaksjuhuks ei peaks tuppa minema, siis külmetasime seal mingi aeg ja lõpuks hiilisime ikka tuppa kõik. Hiljem käisime veel laudas, kus ronisime redelit mööda üles teisele korrusele ning lappasime seal vanas kraamis, mis seal niisama vedeles. Üleval olime umbes öösel kella 5ni or smthg.. Vahepeale jäid muidugi hilised välitualeti külastused, kõned paarile heale tuttavale jne. Järgmisel päeval sõitsime kella 3 ajal rongiga tagasi linna. Järgnev nädal möödus uimaselt, esmapäeva kuni neljapäeva võtsime koolist vabaks ning passime niisama minupool või Melekas ja tegime niisama väikseid lollusi. Reedel vedasime end lõpuks kõik kooli. Millalgi tuli A.-l keset päeva mingi lampi mõte minna Rakverre ning M. pani vastu niikaua, kui suutis, kuid lõpuks andis ikka alla. Ma ei tea miks või kuidas, aga lõpuks olin ma siis teel linna, et nendega kokku saada ning liikusime Lasnaka poole, et Narva mnt-lt hääletama hakata. Sellega kaasnes vähemalt põlvini lumi ning palju teisi ebamugavusi, kuid lõpuks jõudsime Rakverre välja. Käisime Põhjakas ning maandusime A. ema juures kodus. Seal istusime kella mingi 1ni öösel köögis kõigil tassid käes ja suitsud ees (v.a. minul) ning A. meenutas koos oma emaga igasuguseid seikasid nende pöörastest eludest ja inimestest. Hiljem A. ema läks magama ning me vaatasime tagatoas mingit õudukat ning lasime pokaalid käiku. Edasisest mäletan ma ainult nii palju, et ma käisin iga mingi 20 min tagant vetsus, tee peal jäi mulle alati ette mingi kapinurk or smthg.., siis seda, et koguaeg oli mingi räigelt palav ning ma käisin akna juures jaheda õhu käes. Pärast tegin veel ühe pikema vetsukülstuse ning maandusin poolunes kuskil voodi kõrval maas ning olin valmis magama jääma, kuid lõpuks tõmmati mind ikkagi vist kuhugi kõrgemale ja pehmemasse kohta. Hommik algas A. ja ta ema vahelise karjumisega ning siis käisime kõik järjest dušši all, millele oleks pidanud järgnema tass musta kohvi ning võileivad, aga tol hetkel eelistasin ma head külma Rakvere kraanivett, mis ilmselgelt kunagi alt ei vea. Liikusime linna bussijaama ning reaalselt lihtsalt seisime bussi kõrval ning vaatasime kuidas buss uksed kinni paneb ning minema sõidab. Järgmine pidi minema pooleteise tunni pärast. Niikaua tutvusime Rakvere vaatamisväärsustega ning saime kokku M.-i ja veelkellegagikellenimemaeimäleta. Lõpuks kella kolme ajal saime bussi peale ning mingi aeg õhtupoolikul olime linnas tagasi. A. ja M. pidid minema edasi ühele sünnipäevale - kuhu M. lõpuks vist ei läinudki - ning ma jõudsin ka ringiga läbi Rocca al Mare kella 8 ajal koju ja keerasin kohe magama. Nii, siin ma nüüd istun. On pühapäev ning kell on 14:39, kuulan muusikat, vaatan GG S02E20 ning õpin vahelduva eduga vene keelt. Emalt sain siiski tunnike tagasi kergemat sorti loengu, sest ma olin talle reede õhtul vist kogematta maininud, et ma lähen ööseks sõbranna juurde kõrvaltänavasse mitte, et ma lähen M.-iga Rakverre. Ups.. :D Aga ma ei olnud eriti võimeline muud tegema kui talle tuima pilguga otsa vaatama ja apelsini mahla jooma. Nii ta siis ajaski mind õppima mitte ei lasknud jälle magama minna. Hetkeks tekkis õudne tahtmine vastu karjuda ning veidike tüüpilist pubeka-draamat talle siin korraldada, aga siis loobusin sellest. Õues tuiskab jälle kergelt. Homme on kool. Üldiselt öeldes kavatsen ma nüüd vahelduseks terve nädal jälle kõik päevad koolis käia, eks siis järgmine nv saab jälle midagi ette võtta. Mõtlesin, et tahaks õhtupoole mingit tüüpilist head hollywoodi komöödiat vaadata, vt selliseid mida suvel iga õhtu telekast tuleb, aga keegi ei viitsi neid vaadata siis. Eks ma umbes nädala pärast jälle kirjutan siis, kui midagi erakorralist just vahele ei tule. Tsäööö ;*