Kadunud hirm.

Istun üksinda akna all ning vaatan välja. Lund langeb aeglaselt surnud puudele. Vaatan ja ootan. Ootan päev-päeva järel enda surma. Alguses ma kartsin üksindust. Tundsin hirmu üksinda suremise ees. See on kadunud. Kõik on kadunud. Kedagi pole jäänud. Ainuüksi mina olen alles. Mõnikord ma käin väljas. Üks tiir ümber õunapuu, heki äärest mööda ning kiviradapidi tagasi. Mõnikord näen ma sind enda ees. Nii selgelt nagu sa poleks kunagi lahkunudki. Naeratad mulle oma väsinud silmadega. See on soe nagu keskpäevane suvepäike või lõkketuli lumise metsa all. Kivipõrand on külm. Peaaegu jäine. Ma tunnen kuidas mu varbad tundetuks muutuvad. Küünal on peaaegu otsa põlenud. Leek ainult kergelt võbiseb. Ma panen silmad kinni. Kuulen keset vaikust, kuidas tihane kriibib nokaga vastu aknaraami.